Kahe Eestimaa krundi lugu ehk sügisjooniku mälestuslaul 

 Noorusaeg – Aianduskrunt 53 

Sündisin I ilmasõja järel Jurjevi serval asunud mõisa õunaaeda. Sajand hiljem (2021. aastal) nägin välja selline, nagu paremas ülaääres kujutatud...

I ilmasõja lõppedes heitis mulle silma Tartu linn.

Esialgne meeldivus kasvas välja omanikusuhteks ja nii saingi koos mind toitva maaga koha Tartu linnavalitsuse varaloendis.

Noorusaeg oli ilus aeg, kasvatasin õunu ja suhtlesin naabritega, teiste sügisjoonikute, kuldrenettide, martsipanide, antoonovkate, tellissaare ning paljude teiste puude ja põõsastega.

XXI sajandi III kümnendiks on mu ainsamaks suhtluskaaslaseks jäänud mu esimese täieõigusliku peremehe pojapoeg, Toivo. Mina räägin temale möödunud aegadest, tema kuulab mind ära, lohutab ja püüab aidata kuis suudab.

---

 Esimese peremehe vend 

1931. aastal omandas mu esimese peremehe vend Aleksander Tartumaal Luunja vallas Joora külas Raadi mõisast eraldatud 15,75 ha suuruse koha „Rannaste nr A-5“, mis kinnistati 21. III 1931 ostulepingu põhjal tema omanduseks (kinnistu nr. 2501).
Joonisel 2 on esitatud 2022. aasta septembris tehtud kuvatõmmis, millelt nähtub järgmist:
Rannaste: 79401:001:0517
Väike-Rannaste: 79401:001:0518
Nr 1: Aleksandri põhjanaabri, Anto Raukase sünnikodu kohale rajatud endine lennujuhtimiskeskus.
Nr 2: Eestiaegne piirikivi (Raukase ja Aleksandri maaomandi vahel).
Looge põhja-lõunasuunalises kollases ruleerimisrajas (ringiga ümbritsetud nr  2 juures) tähistab kohta, kust AS Raadi lennuväli eemaldas tonne kaaluva betoonplaadi, väideti olevat tegemist betoonireostuse likvideerimisega (Raekoja platsil on „munakivireostus“ säilunud...). Sinised jooned annavad aimu kinnistu endisaegsetest piirikraavidest.

Osa vanaonule kuulunud maast (u 9,6 ha) Toivole siiski tagastati.

Aleksandrile hakkas Tartumaal meeldima ja nii kutsuski omale seltsiks vend Mihkli.

---

 Tartu linn 

1920ndatel ja 1930ndatel aastatel hakkas linn andma kõnealust maad, sh Jurjevi serval asunud mõisa õunaaeda, millel ka minu kodu, andma oma ametnike kasutusse.

 Aianduskrunt 53 – esimene peremees 

Minu esimene peremees, Mihkel, võttis 1932. aastal Tartu linnalt Ropka aianduslinnaossa 0,92 ha suuruse aianduskrundi 53 (vt parempoolne joonis, ülal vasakul; 2007 m² sellest oli „väljaosturendil“), millele lisandus u 1 ha heinamaad Emajõe luhal.

Parempoolse kujutise vasemas ülanurgas on aianduskrundi 53 asendiplaan.

Tänase päeva seisuga (2024. aasta veebruar) piirneb aianduskrundi 53 (0,92 ha) lõunapiir Sinika tn 4a krundiga (865 m², katastrinumber 79509:023:0030), mis on müügis hinnaga 104 500 eurot (121 €/m²).

 Peremehe lahutus ja perenaise vahetus 

20. VI 1934 lahutas Tartu Wõru rahukogu mu peremehe 24. IX 1917 Tallinna rooma katoliku koguduses sõlmitud abielu Weera Kuzmitš’iga ning jättis Weera poja, Eduard (sünd 10. XI 1918 Piklas – Tahkuranna wallas), Tartusse tema isa hoole ja kasvatamisele ning ja Weera tütre, Weroonika (sünd 9. IX 1920 Viljandis), Tallinnasse tema ema hoole ja kasvatamisele.

16. III 1935 registreeris Tartu linna perekonnaseisuamet mu peremehe abielu Maria Bergmann'iga (sündinud 11. VIII 1904).

 Elumaja 

1930ndate II poolel ehitas Mihkel kõnealusele krundile (vasakpoolne kujutis: "Tartu Linnavalitsuse otsus (13. VIII 1935)") kivikatuse ja täiskeldriga elumaja.

Vasakpoolsel kujutisel on linnavalitusele esitatud A3-formaadis kavandi (nr 1) ülemine vasakpoolne nurk.

Numbriga 2 on tähistatud „Elumaja ehituse kavandi“ tagaküljel olev linnavalitsuse ehitusluba (tempel, allkiri).

Elumaja ehitati 1935. aastal.

 II ilmasõda ja hooned 

II ilmasõja ajal läks krunt Tartu linna haldusalasse. Vasakpoolsel pildil kujutatud kviitungil on kirjas, et Tartu Linnavalitsuse Majandusosakond on määranud Mihklile 1942. aasta kinnisvaramaksu ning et Mihkel on õigustatud tagasi nõudma Ropka vallavalitsusele makstud maksu.

1943. aastal ehitas Mihkel kõnealusele krundile ühekorruselise krohvitud seinte ja kivikatusega kõrvalhoone (mille projekt on esitatud parempoolsel joonisel „Projekt“ (Aianduskrunt 53)); kivikatuses on küll mürsukilluaugud (nt sajandi alul meil korduvalt külas olnud ameeriklased ei saanud kuidagi nende pildistamisest hoiduda; katusekivid tänini alles, riiklikes andmekogudes nimetatakse kivikatust eterniitkatuseks, tänase päevani; alumise korruse krohvitud välisseinu aga laudseinteks...).

Sõjas sai mürsutulest kannatada ka elumaja, killujäljed senini elumaja kirdepoolses mansardkorruse puidust välisseinas (mis on elumaja ainus laudkattega välissein, looduses ja majavalduse kohta 1962. aastal koostatud plaanil, mitte riiklikes andmekogudes); I korruse seina tabanud mürsust jäänud kahjustused lapiti kinni telefoniraamatutega (kui oskaksin lugeda, siis loeks ja loeks ja loeks... Ühe elutoa neljast tammevineeriga kaetud seinast jäi vineeri üle vaid lae jagu, millel on mürsukillujäljed alles tänaseni...)

---

 II ilmasõja järgne aeg 

Sõja järel kandsid Mihkel ja Maria minu ja teiste puude/põõsaste eest kenasti hoolt. Variku tn äärde püstitati suur kasvuhoone, mille saaduste turustamine oli pensionile lisa teenimisel suureks abiks.

Elumaja küljes olevat verandat üüriti välja Tartusse õppima ja tööle tulnud noortele inimestele, kelle kohta on majaraamatu 94 nummerdatud lehest enam kui veerand täidetud kannetega (viimane kanne tehti 1994. aasta 4. märtsil).

Hiljem on verandal elanud Eduardi kaasa, Toivo, Toivo imikueas poeg koos Eduardi kaasaga jt (Eduardi kaasa küll väitis 1990ndatel aastatel kinnisvara andmeid täpsustamas käinud riikliku haldusasutuse ametnikule, et ta ei ela seal, ainult magab...).

Weroonika elas õnnelikult Tallinnas ja teda ma peaaegu ei näinudki.

Üks esimestest Toivost tehtud fotodest on pildistatud Eduardi poolt kõrvalhoone külge ehitatud puukuuri taustal (vasakpoolne foto „Kõrvalhoone puukuur“), umbes 1960. aastal (puukuuriga jälle segane lugu, looduses ja ametlikul plaanil olemas, riiklikest andmekogudest ent puudub...).

Stalini surma järel pääses Siberi vangilaagrist koju Mihkli poeg Eduard, kes asus 1956. aastal elama oma isa juurde, ehitas koos temaga välja elumaja katusekorruse (~23 m² elutuba ja ~6 m² köök) ja asus sinna elama. 1957. aastal sündis Eduardile ja ta kaasale poeg Toivo.

Need olid ilusad ajad. Eduard koos kaasaga istutas mulle seltsiks mitmeid õunapuid ja marjapõõsaid. Talvel, kui puhkasin, sõitis Toivo minu ja teiste puude/põõsaste ümber suusaraja sisse ja käis ikka vaatamas, kuidas elan/elame.

1960ndatel asus linn kõnealust aianduskrunti usinasti tükeldama. 1960. aastal kolisid Variku ja Aianduse tänava (praegune Maasika tänav) nurgale elama ja maja ehitama esimesed uusomanikud, vennad.

Praeguseks on endisele aianduskrundile lisaks Mihkli rajatud ehitistele majutatud üks tänav ja kaheksa uut kinnistut.

Google'i jäädvustusel (2014) lehe paremas servas on minu, Sügisjooniku, taga näha Maasika tn 3 maja korstnat...

Rikkalik masinapark heidab valgust ka Variku tn 18 kinnistu edelaosa reostuse lähtele. Trt LV ametnikul 2010. aasta paiku kaasas olnud kaardil (vasakpoolne kujutis allpool) kollakaks toonitatud ala viitas ametniku kinnitusel krundi 1/6 osa suurusele kaasomandile.

 Peremehe surm (1971) ja I «kolmikomand» 

Weroonika käis oma isa matustel. Vahel harva käis 1/6 kaasomanikuks (igakordse 1/6 osa kaasomandi valdaja kohta on käesolevas kirjutises kasutatud ka sõna "Subjekt") saanud Weroonika ikka külas ka, alul sõstraid korjamas, hiljem mahla, kogumas.

1972. aastal (12. XII) sündis Weroonika tütrele tütar, Pille. Ka tema tundis mu saatuse vastu huvi. Saatis isegi Toivole musi, kirjades, paberil. Hiljem, täiskasvanumaks saades, Peda lõpetamise järel riigikogus tööl olles, referendina, leidis veel eelmisel sajandilgi aega Toivole töö juurde (Ülikooli filosoofia osakonda, riigikogu nimel) helistada ja tunda huvi, nt, kas Variku 18 maja ikka veel püsti.

 Maria surm (1976) ja II «kolmikomand» 

Haiguse läbi surnud Maria jättis testamendiga kogu oma vara (2/3 osa tervikust) oma õetütrele (narkoärikas, ehk siivsama nimetusega anestesioloog, kes omandas oopiumi abil (ülevoolava empaatiavõime väljendusena) veel mitmeid teisigi kinnistuid, mõni aeg hiljem avaldas tema hambaarstist poeg Toivole soovi, et tahab temalt osta Variku 18 kagunurka jääva u 313 m² suuruse osa (tähistatud kaardil nr 3-ga)), jättis Weroonikale 10 000 rubla ja Eduardile võimaluse 10 000 rubla eest 2/3 tervikust välja osta, mida Eduard tegigi.

2/3 osa Variku 18 kinnistust hakkas seega ostu-müügi lepingu jõustumise järel omandiõiguse alusel kuuluma Eduardile..., kuni tema surmani 1991. aasta kevadel (enne Eesti taasiseseisvumist, ühtki õigusakti ENSV ajal seaduslikult omandatud vara võõrandamise kohta pole teadaolevalt vastu võetud).
2021. aastal ent selgus, et Eduardi ja ta pere higi ja vaevaga soetatud, majandatud ja arendatud kinnistu 2/3 osast peaks 1/6 osa kuuluma Weroonika tütrele... Võiks ju teha mõnda õigusakti ka vastavasisulise märke, à la, mitte kogu omand ei ole riigi kaitse all... ühed jahivad faasaneid, teised teevad tööd...
Teisisõnu, hüpoteetiliselt, kui Toivo ostaks nt täna Maasika 3 elanikult 313-ruutmeerise (kagu)riba (või saaks selle kingitusena), kas siis Weroonika tütar, igakordne Subjekt, oleks automaatselt ka selle osa kaasomanik....

1932. aastal omandas üks ja algne õigussubjekt kuueosalise kinnistu (nt ridaelamu), tema surma järel pärisid tema lapsed vastavalt 1/6 ja 1/6 osa tervikust. Eelnimetatud õigussubjekti kaasa (, kes päris üleelanud abikaasana 2/3 osa tervikust) surma järel ostis esialgse õigussubjekti poeg 2/3 osa tervikust (ehk, sai nt 6-osalise ridaelamu 5 osa omanikuks (1 osa pärimisõiguse alusel ja neli osa ostu-müügi lepingu alusel)), ligi pool sajandit hiljem nõuab 1/6 osa kaasomanik (sisuliselt) kogu vara sundvõõrandamist... Inimesed on imelikud....

 1980ndad aastad 

1980ndatel soetas Toivo kanalisatsioonivõrgu jaoks torud. Koos isa ja emaga astuti kanalisatsioonikooperatiivi liikmeks, kaevati kraavid ja paigaldati linna kanalisatsiooniga ühendatud kanalisatsioonivõrk. Minule ja teistele puudele/põõsastele see meeldis, vähem reostust. Ka Weroonikal ei paistnud selle vastu midagi olevat, kui ta pealt vaatas, kuidas Toivo I korruse köögi valamu linna kanalisatsioonivõrguga ühendas.

Ka ei olnud Weroonikal midagi selle vastu, kui Toivo veranda (elumaja edelapoolses küljes, parempoolsel alumisel kujutisel kollase topeltjoonega ümbrisetud ala sees) läbiroostetanud raudplekk-katuse tsinkplekk-katuse vastu välja vahetas.

 Eduardi surm (1991) ja III «kolmikomand» 

Toivo isa Eduard suri 1991. aasta kevadel, misjärel 7/12 osa kinnistust hakkas omandiõiguse alusel kuuluma Eduardi üleelanud kaasale ja 1/4 osa kinnistust Eduardi pojale, Toivole.

1998. aastal erastati kinnistu järgmistele omanikele: Eduardi abikaasa (7/12 osa), poeg Toivo (1/4 osa) ja õde Weroonika (1/6 osa). Kinnistu pindala suurenes seejuures 2007 m²-lt 2166 m²-le.

Variku tänavaga piirnevale alale paigaldasid Muraka tn naabrid 3/4 osa kaasomanike tahtel piirdeaia, erastamise eelsele piirijoonele. Olen senini tänulik Toivole, kellel õnnestus päästa naabrite tegevusest mu esimese peremehe poolt Variku tänavale värava kõrvale istutatud elupuu ja erastamisjärgsel piiril asuv värav (võib ju olla ka nii, et naabritel ei olnud jaksu raudteerööbaste külge paigaldatud värava teisaldamiseks, või siis oli tasu liig napp...).

Arvata on, et Weroonika pidas enda omaks vasakpoolsel joonisel kollakaks toonitatud osa (makse ta selle eest riigile küll ei maksnud, aga see võis olla õe-venna ja vennanaise vaheline kokkulepe).

Minule see ei meeldinud, esimesena läks Variku tänava ääres elanud ja nõukogude ajal surmatud elupuuhekile manalasse kaaslaseks krundi kaguosas kasvanud ja pika ajaga mulle lähedaseks saanud Martsipan (koos kõrval kasvanud vaarikatega). Ju talle sai saatuslikuks mootorsõidukitest ja nende remontimisest lähtunud reostus.

Samas tuleb tõdeda, et see oli/on vägagi innovaatiline lähenemine linna heakorraeeskirjade täitmisele, mille kohaselt omanik peab kandma hoolt krundi ja linna maa/tee/tänava vahele jääva ala heakorra eest. Tegus autoremonditöökoja (Muraka 1) pidamine elamumaa sihtotstarbega maal ja sõidukite parkimine Variku 18 krundi piiril / krundil muutis niitmise ebavajalikuks.

 Weroonika surm (2000) ja III² «kolmikomand» 

Weroonika surma järel jätkusid asjad suhteliselt vanaviisi.

 Eduardi kaasa surm (2006) ja I «kaksikomand» 

Eduardi kaasa surma järel sagenesid LV teatised heakorraeeskirjade täitmatajätmise kohta, Toivo maksis trahvegi.

Mingil ajal ilmusid kõnealusele krundile kaks LV ametnikku, kaasas vasemal kujutatud kaart („Trt LV nägemus 1/6 osast // (2010ndate kujutis))“. Väitsid seejuures, et Subjekt kardab krundil olevaid kurje koeri (jättes küll lisamata, et kõik koerad ammuilma surnud ja maetudki...). Lõpuks jäi seis selliseks, et kaasomandi 1/6 osaks triibutati sinise pastakaga läbi krundi loodepoolne nurk. Noorem ametnik märkis, et Toivo peaks naabritega paremini läbi saama (võib-olla oli põhjus selles, et Toivo püüdis minu ja mu kaaslaste päästmiseks kaasata keskkonnaameti töötajaid; kus tema pidi teadma, et keskkonnaametis töötavad naabri koolikaaslased...).

2007. aasta paiku teatas Subjekt Toivole, et on nõus loobuma õigusest krundil asuvatele ehitistele, kui saab selle eest 600 m² hoonestamata maad...

2010ndate alul oli kogu kinnisasi oksjonil, Subjekt oli ühtlasi nõus ka 1/6 osa müügiga. Kuulutus on senini avalikus andmeruumis kättesaadav (lõigu alguses esitatud lingil), tasu sisekujunduse eest (autoriõigus) tiksub ja tiksub...;-).

2011. aasta lõpus külastas mind kutseline hindaja, riiklikult tunnustatud ekspert EE, tegi piltegi, minust ja ehitistest. Ehitisregistri andmete lahknevuse suhtes saime soovituse pöörduda LV-sse. Hindamise suhtes saime teada, et siin on olemas kehtivad standardid.

Esialgset aianduskrunti 53 ja selle liigendust nt kinnistu Rannaste nr A-5 suhtes toimunuga võrreldes tekib mitmeid küsimusi. Mitmeks krundiks seda aianduskrunti lõpuks tükeldada saab. Toivol on ka kaks last, kinkelepingu sõlmimine ent luhtus, anti soovitus, et mõistlikum oleks testament teha. Toivo Odessas elavat poega see vaevalt lohutab...

Linnavalitsuse ametnikud on väljendanud nõusolekut nii Maasika 3 kaguriba (u 313 m²) liitmiseks Variku 18 krundiga kui ka Variku 18 riba liitmiseks Maasika 3 krundiga (omanike nõuolekul), mille tulemusel moodustuks elamumaa sihtotstarbega maal vähemalt 500 m² hoonestamata maa.

 Väärteod, vandaalitsemine, lõhkumine, vargused, ähvardused 

2018. aasta sügisel kurtis Toivo mulle, et Variku tn värava siseküljelt lõhutud maha puidust kirjakast, ju siis andis see kellelegi rahuldust.

Enne seda saime uued naabrid. Eelmised olid kenad, käisid isegi krunti väetamas, oma tualettpabergi kaasas, viisakad.

Järgmine Maasika 3 elanik alustas sellest, et ladustas Variku 18 krundile lauavirnad; pikka aega kaaslaseks olnud mädarõika surmakaeblusi oli valus kuulata. Järgmisena saatis manalateele krundi kirde- ja kagupiiri nurgal kasvanud mustad ja punased sõstrad ning karusmarjapõõsa. Hiljem saadeti neile järele must aroonia.

Möödunud aasta (2021) kevadest alates sagenesid ründed kinnistu ja sellel paiknevate ehitiste vastu. Toivo esitas PPA-le selle kohta ka süüteoteate avaldusi (lisas avaldustele ka kujutisi toimepandust).
Maasika 3 elanik, kellelt Toivo teavet küsis, lubas Toivole asja uurida. Hiljem tuli Toivo köögiukse ette ja esines u pooletunnise loenguga teemal, et eks me kõik ole nooruses pätti teinud jne ja “palus armu„ oma lastele, kes olevat Variku 18 kinnistul toimetanud.
Mõni nädal hiljem (2021. a 14. juuni õhtupoolikul) ent tuli Toivole külla ja taganes valvekaamera ees esinedes ütlusest (kinnitas, et tema lapsed on küll Variku 18 kinnistul käinud, aga midagi lõhkunud pole...). Alul lubas tõsta üles pikali lükatud malmvanni ja veetünni, hiljem tundis huvi, milleks mul neid üldse vaja on (kõrvalasuva klaaskasvuhoone kolmest seinast oli selleks ajaks u 1/6 juba maha lõhutud). Parempoolsel kujutisel („Ülestunnistanu“) esitab ta Toivole kujundlikult võimalust soetada ratastool ja kolida kuhugi, kuhu ratastooliga siseneda saab) (Minule teadaolevalt kasutab Toivo tänini liikumiseks jalgu, jalgratast jms), Eelmisel suvel näitas Toivole isegi ette (vt kujutist paremas servas), kuidas ratastooli kasutada. Tore, kui inimesed kaasinimestest hoolivad... Oskas Toivot ka hoiatada, et Subjekt võib igal ajal võtta Toivolt ehitise mistahes osa...

Lõikas ka mind umbes 1,5 m meetri kõrguseks. PPA ametnik soovitas telefonitsi alustuseks "piirid paika panna". Toivo oli väga rõõmus ametniku kinnituse üle, et asjade ajamiseks ei peagi linna (hiljem selgus, et Elvasse) minema (politseist on alati abi, nt kui Eduardi kaasal oli vaja Toivo kirjutuslaua sahtlist midagi „leida“, kutsus 2 politseinikku appi, kes lõhkusidki Toivo toa ukse maha, nii abivalmis; Toivol oli koju saabudes hea meel — ei peagi tuppa sisenemiseks ust lukust lahti keerama)...

2022. aasta 18. septembril kurtsin mind külastanud Toivole ja ta tütrele, et Kuumiis on mind juba „lapsendanud“ — eelmise aasta (2021) sügisel väisas mind Toivo koos oma ema õepojaga ja sel ajal olin veel kenasti piiri keskel (nagu seda ka looduses olen), nüüdseks on aga mind aiaga Variku 18 krundist täiesti „ära lõigatud“, Toivo tütar veel imestas, et kuidas see aed nüüd nii lähedal on...

 Kohtuvaidluse eelne aeg 

2021. aasta kevadel helistas Subjekt Toivole, vist esmakordselt pärast Eduardi kaasa surma (tegelikult, surma järel, enne kremeerimist, helistas ka, karjus ja röökis ning käskis tuhastamise temale sobivale päevale üle viia..., et ta saaks krematooriumis Toivole öelda: „Seda ma sulle ei kingi“; imelikud olendid need inimesed, teised avaldasid kaastunnet...), ja rääkis mesimagusalt soovist eraldada oma Maasika tänavaga piirnev osa ja rajada sinna omaette olemine/elamine. Ei saanudki aru, kas midagi vagun- või autoelamu vms taolist. Ka tänava nime taipas ta hiljem õigeks parandada...

 Kohtuvaidlus (2021–) 

Subjekt ei ole pidanud paljuks riigiasutustele tehtud/esitustele avaldustesse ebaõigete väidete lisamist. Nii lähtub nt hagiavaldusest, et Toivo ründab teda verbaalselt (kuigi need sugulased omavahel ei praktiliselt suhtlegi, Toivol puudusid viimase ajani Weroonika tütre kontaktandmedki), rendib välja krunti (täielik müstika, millist osa, kellele...). Hagiavaldusele lisatud väljavõtted ametlikes andmebaasides kinnistu kohta sisalduva kohta – kui need vastaksid tegelikkusele, siis oleks täielik müstika, kuidas sellised ehitised nii pika aja jooksul üldse püsima on jäänud).
Väited, et Toivo kasutab ainuisikuliselt kogu valdust – vähem kui aasta tagasi pügasid linnavalitsuse tellitud töömehed Variku-Muraka nurgast Muraka tänavale kulgevat elupuuhekki, mis on enam kui kümme aastat olnud Weroonika tütre kasutuses/valduses.

 Orjus versus kaasomand 

Orjapidaja annab orjale tööks vajaliku materjali, töövahendid, toidu, ulualuse jms. Üks kaasomanik (1/6 osa) leiab, et tema teise, enamusosalusega (1/4→5/6 osa) kaasomaniku õigused (sh põhiseaduse jms-ga tagatud inimõigused, sh õigus inimväärsele elule) on tühjad sõnad paberil. Ajavahemik 1971–2022 teeb kokku üle poole sajandi (neto: 51:6=8,5 aastat).

---

 Kokkuvõte 

Pidasime veel ellu jäetud puude/põõsaste ja Toivoga isekeskis nõu ja jõudsime järgmisele järeldusele, olukorras kus 1/6 osa kaasomanik ei ole enam kui poole sajandi jooksul näidanud üles tahet kinnistul paikneva (ehitised ja elusloodus) eest hoolt kanda.
Ühe omaniku selline jooksutamine (LV joonisel alul kollakaks toonitatud ala, seejärel sinisega viirutatud ala, PPA ametniku kinnitusel on Subjekt nüüdseks andnud ühe osa kinnisasjast Maasika 3 elaniku kasutusse (parempoolsel alumisel kujutisel kollase katkendliku joonega ümbritsetud ala). Maasika 3 elaniku kinnitusel on Subjekt sõlminud kokkuleppe kinnistu selle osa müügiks; Maasika 3 ja Weroonika tütre vahel moodustatud ühenduse sooviks on ilmselt elamumaa sihtotstarbega maale uue hoonestamata krundi moodustamine, mille hindamise suhtes kehtivad asjakohased standardid...

(Olen küll Toivole sahistanud, et maksku 1/6-le tema tehtud kulutused (enam kui poole sajandi jooksul umbes kahe aastakümne jooksul riigile tasutud maamaks) kinni, aga, kus nüüd tema mind poolpealist puupääd kuulab... inimesed võivad ikka rumalad olla küll... Lisaks võiks ju mõelda ka enam kui poole sajandi jooksul 1/6 osa säilimisele tehtud kulutuste hüvitamisele...
vanasti nimetati seda kuritegelikuks koosluseks, kasusaamise (~750 m² hoonestamata maad elamumaa sihtotstarbega piirkonnas) eesmärgil; huvitav, kui palju võimuesindajate kõõritivaatamine meelehead nõudis / nõudnud on / ja veel nõuab...; aga nujahh, mis mina poolpealine puupää ikka inimeste (ja kurjategijate) asjust tean..., hea vähemalt, et veel elus oleme...
ja see, et Toivo 2021. aasta kevadest alates iga saunaskäigu eel kividega katkivisatud sauna aknaklaase asendama pidi, kuluski talle ära, “ravivõimlemine” ja puha, mina näiteks pole ligi saja aasta jooksul kordagi saunas käinud...; ja milleks talle, Toivole, puudega vanaduspensionärile, nt kasvuhoonet vaja on...)

---

 Tsitaat (1513) 

„Ühest äsjasest näitest ei tahaks ma küll vaikides mööda minna. Aleksander VI ei teinud eales muud, ega mõelnud iial muule, kui inimeste petmisele ja leidis alati mõne käsualuse, kelle peal seda teha. Pole eales elanud inimest, kes oleks olnud temast agaram teisi veenma, kinnitanud tugevamate vannetega mingi asja õigust ning ise sellest vähem kinni pidanud; ometigi läksid tema pettused alati korda ad votum, sest ta oli maailma selle küljega hästi tuttav.“ (Niccolò Machiavelli. „Valitseja“ (Il Principe). XVIII ptk. Kuidas tuleks valitsejatel järgida ausust)

Märkus Eelnevas tekstis tähistavad rohelises (kald)kirjas märkused minupoolseid kommentaare Lugupidamisega Teie Sügisjoonik

 Pakume 

Ligi kahekümne aasta jooksul omandatud oskustele, kogemustele ja teadmistele tuginedes osutame eraisikutele ning keskmise ja väiksema suurusega asutustele, firmadele ja organisatsioonidele järgmiseid teenuseid:

• veebidisain, kodulehekülgede koostamine, valmistamine, uuendamine ja hooldamine;
• mitmekeelsete (eesti/inglise/vene vm) veebisaitide valmistamine, lokaliseerimine;
• fotode ja teksti skaneerimine ja digitaliseerimine, korrektuur ja toimetamine;
• graafiliste kujundus- ja struktuurielementide valmistamine ning struktuurilahenduste loomine;
• kirjalik tõlge inglise, vene ja itaalia keelest eesti keelde ning eesti ja vene keelest inglise keelde.

Soovi korral koolitus kodulehe iseseisvaks hooldamiseks.

NB! Me ei osuta veebisaitide majutus- (hosting) ja domeeninime registreerimisteenuseid, oleme aga meeleldi nõus osutama kaasabi vastavate teenusepakkujate leidmisel.

Kodulehekülg valmib koostöös kliendiga, võttes maksimaalselt arvesse kliendi soove. Lühidalt õeldes: määratlege materjalid, mille avaldamist soovite, kirjeldage oma soove-vajadusi, esitage tellimine.

 Koduleht 

Interneti kodulehekülge võrreldakse tihtipeale visiitkaardiga, millele kirjutatakse tavaliselt nimi, tegevusala(d) ja kontaktandmed. Suurt enamat sinna ei mahu. 2009. aasta seisuga polnud kodulehte enam kui kolmandikul internetiühendusega ettevõtetest...

Ettevõte (inimene/asutus) võib olla Internetis esindatud ühe veebilehega, millel on toodud ära pea­mised tegevusalad ja kontakt­andmed. Tegemist võib olla ka mitme lehega, kus andmeid juba rohkem.

Enne kodulehe ülespanekut oleks hea teada:

• mida ja millises mahus soovitakse avalikus­tada?
• mis on kodulehe ees­mär­giks — tut­vus­tada ette­võ­tet/inimest, turus­tada kaupa/teenust?
• mis on oluline, mis vähem oluline?
• mis peaks olema saidi peamine eesmärk (toote müük, tutvustus...)?
• mida tahetakse avaldada, kellele?
• milline on saidi peamine sõnum külastajale?
• mitmel lehel peaks info olema?
• milline peaks olema iga konkreetse lehe sisu?
• millised elemendid peaksid olema igal lehel?

 Hind 

Veebilehe valmistamise hind (20-30 € / tund) sõltub lõppkokkuvõttes töö keerukusest, teksti, graafika (logo, fotod), lisarakenduste mahust, ajakulust jms.